Mart Jesse: riigikohtu dilemma: kas elatusmiinimumile vastav pension on väärikas?

Pensionireformi õiguspärasust hinnates peab riigikohus vastama küsimusele, kui suurele riigi abile on Eesti kodanikul vanaduses õigus.

Kired kohustusliku pensionisamba vabatahtlikuks muutmise ümber on praegu vaibunud, aga see ei pruugi kauaks nii jääda, sest muudatuste põhiseadusele vastamist hindama hakkava riigikohtu arutelu tuleb põnev. Muu hulgas peab riigikohus andma vastuse küsimustele, kui suurele riigi abile on Eesti kodanikul vanaduses õigus ja kas maksustamispõhimõtteid tohib muuta tagasiulatuvalt. Nende küsimuste vastused kujundavad Eesti elu aastakümneid.

Miinimumpension = väärikas pension?

Teadupärast soovib valitsuskoalitsioon muuta kohustusliku kogumispensioni vabatahtlikuks. Kuigi prognoosid näitavad oodatava pensioni kahanemist, kui kohustuslik kogumine kaotatakse, ei ole siiani pakutud reaalset alternatiivi, mis pensione tulevikus ei vähendaks. Koalitsiooni muudatus põhines ennekõike usul, et kui kohustuslik kogumispension kaotada, hakkavad inimesed investoriteks ja oskavad oma pensionipõlveks kõige paremini ise valmistuda. Seda lähenemist ei toeta küll kodumaised ega rahvusvahelised uuringud, praktikast rääkimata, kuid sellistest pisiasjadest valitsus end häirida ei lasknud.

Presidendi arvates kohustab põhiseadus riiki tagama inimestele pensionieas väärikas sissetulek, mis arvestab inimväärikust ja sotsiaalriigi põhimõtteid. Samuti tuleneb põhiseadusest, et tulevastele põlvedele ei tohi riigi tuumikfunktsioonide täitmiseks panna ebamõistlikke rahalisi kohustusi. Mõlema puhul on vaja silmas pidada, et elame kahaneva elanikkonnaga riigis ja kui tulevased pensionärid kapitali ei kogu, ei ole need eesmärgid täidetavad. Presidendiga enam-vähem sama seisukohta jagab ka õiguskantsler.

Riigikogu koalitsiooni ettekujutus põhiseadusest on teistsugune. Rahanduskomisjoni seisukoha järgi on seadusandjal sotsiaalseid õigusi kujundades avar kaalutlusõigus ja põhiseadusvastane on üksnes see, kui pensionäridele antav abi langeb miinimumtasemest allapoole. Koalitsiooni hinnangul ei sätesta põhiseadus põlvkondadeülest kokkulepet ja kui tulevikus on vaja makse tõsta või hüvesid vähendada, on seadusandja pädev neid muudatusi tegema. Ka valitsus näeb põhiseaduse rikkumist üksnes siis, kui pensionärile antav abi langeb seaduses ettenähtud elatusmiinimumist allapoole.

Need on fundamentaalselt erinevad arusaamad. President ja õiguskantsler loevad põhiseadusest välja, et riik peab tagama pensionäridele inimväärse äraelamise ja pensionisüsteemi reformides arvestama ka tulevaste põlvkondade õigustatud huvisid. Valitsuse ja riigikogu jaoks võrdub aga inimväärne põhiseaduse kontekstis miinimumiga ja vajadust arvestada tulevaste põlvede õigustatud ootusi ei sätesta põhiseadus nende arvates üldse.

Kellel on õigus sotsiaalmaksu rahale?

Vastust ootab ka sotsiaalmaksu eesmärgipärase kasutamise ja maksumaksjate võrdse kohtlemise küsimus. Teadupärast koguneb teine pensionisammas nii, et inimene maksab sinna 2% oma palgast ja riik paneb sotsiaalmaksu arvelt 4% juurde. Raha kogutakse teadmisega, et seda saab kasutada üksnes pensionipõlves.

Praegune koalitsioon soovib anda kõigile, olenemata inimese vanusest ja vahendite laekumise allikast, õiguse kogu raha välja võtta. Sellega ei seata küsimärgi alla üksnes riigi rahanduse mõistuspärasus, vaid tekitatakse ka olukord, kus sambaga liitunud saavad maksude arvelt kogutud pensioniraha välja võtta juba enne pensioniiga, samal ajal kui mitteliitunutel sellist võimalust ei ole. Seejuures tasub meeles pidada, et ka neile, kes pensioniraha juba tööeas välja võtavad ja ära kulutavad, peab riik ikkagi tagama väärika pensionipõlve.

President ei pea sellist olukorda seaduspäraseks, sest süsteemiga liitunuid ja mitteliitunuid koheldakse ebavõrdselt. Pealegi rikub see ühetaolise maksustamise põhimõtet ja muudab tagasiulatuvalt sotsiaalmaksu sihtotstarvet.

Riigikogu rikkumist ei näe, sest esimene ja teine pensionisammas on erinevad, samuti ka tulevaste pensionäride sellest lähtuvad õigused. Probleemi ei näe ka valitsus ja peab erinevat kohtlemist igati põhjendatuks. Pealegi olevat tagasiulatuvalt võrdset olukorda tekitada riigieelarvele keeruline ja koormav, mis teeb valitsuse arvates ebavõrdse kohtlemise igati põhjendatuks.

Jällegi erinevad arusaamad. Ühe poole arvates peaks sotsiaalmaksu kasutama üksnes pensionide maksmiseks ja sellest eesmärgist kõrvale kaldudes peaks kõiki maksumaksjaid kohtlema võrdselt. Teise arvamuse järgi on riigikogu kõikvõimas, võib maksuraha jagada omatahtsi, muuta maksustamispõhimõtteid tagantjärele ja kohelda maksumaksjaid erinevalt.

See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi.

Selget vastust põhiseadus eelnevale ei anna. Pealegi kätkeb kogumispensionide reform veel teisigi vaidlusküsimusi, näiteks juba kehtivate eluaegsete pensionilepingute lõpetamise sätete seaduslikkuse kohta. Kui põhiseadus oskaks rääkida, ütleks ta ilmselt esimese asjana hoopis, et tal on piinlik, et paarikümne iseseisvusaasta möödudes on tekkinud olukord, kus riigikohus peab sekkuma pensioni- ja maksupoliitika kujundamisse ja otsima vastust küsimustele, milline on väärikas pension, kas riigikogu võib seadusega määratletud sotsiaalmaksu eesmärki omatahtsi väänata ja kas inimesi peab kohtlema maksuseaduste ees võrdselt.

Kohtuotsus langetatakse sügiseks, kuid on ilmne, et arutelud kogumispensionide üle ei kao lähiaastatel kuhugi. Põhiseadusele mittevastavaks tunnistamise korral hakkab tants reformi ümber ilmselt algusest peale. Heakskiitva kohtuotsuse puhul avatakse aga seadus samuti, sest praeguseks on tekstist välja koorunud juba nii palju praaki, et parandusteta ei ole reform mõistlikult läbiviidav. Ühtlasi annaks see oma eksimatuses veendunud poliitikutele hoogu juurde, nii et peame hirmuga ootama, millised ühiskondlikud kokkulepped populistlikel kaalutlustel järgmisena vastu taevast lastakse.

Kohtuotsusest olenemata jääb praegu vastuseta küsimus, kuidas kavatseb riik vananeva rahvastiku tingimustes tagada mõistlikus ulatuses pensionid ühes riigi rahanduse jätkusuutlikkusega.

 

Mart Jesse

Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees

Avaldatud Eesti Päevalehes 3. augustil 2020