Mart Jesse: mis läks pensionisambaga valesti?

Raske on veel öelda, mis täpsemalt kogumispensioniga toimuma hakkab – kas lammutamine, remontimine või mõlemad korraga. Samas on ilmne, et tänane süsteem läheb muutmisele, kirjutab Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees Mart Jesse.

Paljudes riikides töötab kogumispensionite süsteem edukalt, kuid Eestis seda ometi ei juhtunud. Täna räägivad ka kogumispensionite toetajad ise, et arenguruumi on süsteemis tegelikult küllaga. Kahetsusväärselt on arutelud nende võimaluste üle käivitunud alles nüüd, kui kirvemehed sambale juba hauaplatsi puhastavad.

Rahvastiku vananemist silmas pidades langetati kohustusliku kogumispensioni loomisega justkui ainuvõimalik otsus, kuid aastate jooksul hakkas vanker üha enam kraavi poole kiskuma. Pensionifondide tootlus jäi ebarahuldavaks ja väljamaksed pensionäridele soovitust väiksemaks. Mis läks valesti?

Tervikvaade jäi puudulikuks

Kohustusliku kogumissamba puhul rõhutatakse, et seda ei tohiks vaadelda lahus riiklikust ehk esimesest pensionisambast. Seda on lihtne öelda, kuid tegelikkuses on tervikvaade olemas vaid ehk mõnel üksikul riigiametnikul ja välisel eksperdil. Pensionisüsteemi juhtimise tasandil saab tervikvaatest rääkida vaid väga suurte reservatsioonidega.

Nii vastutab täna riikliku pensionisamba eest sotsiaalministeerium ning kogumispensionite eest rahandusministeerium. Samuti toimib riigikogu, kus esimest sammast menetleb sotsiaalkomisjon ja kogumispensioneid rahanduskomisjon. Tervikvaate tagamisest, ressursside efektiivsest kasutamisest ja vastutusest sellise juhtimismudeli puhul ülemäära hästi rääkida ei saa. Muidugi ei ole olukorda teinud lihtsamaks ka teenusepakkujad finantssektoris, mis suure pildi asemel on enamasti keskendunud oma turupositsiooni kaitsmisele ja teistele osalistele ärategemisele.

Kui ühelt poolt on näidanud tulevased pensionikogujad üles äärmiselt piiratud huvi oma pensionisäästude suhtes, siis teisalt ei ole riik teinud pea midagi, et tulevastele pensionäridele tekiks ülevaade eesootava pensioni suurusest üle kõigi sammaste.

Kliendi vaates on tervikvaade puudu aga üleüldse. Kui ühelt poolt on näidanud tulevased pensionikogujad üles äärmiselt piiratud huvi oma pensionisäästude suhtes, siis teisalt ei ole riik teinud pea midagi, et tulevastele pensionäridele tekiks ülevaade eesootava pensioni suurusest üle kõigi sammaste. Lisaks panustasid sellise olukorra tekkesse ka reklaamid kogumispensionite algaastail, mis rõhutasid fondi kogutut kui inimese enda vara. Paraku jäeti kliendid teavitamata asjaolust, et kogutu kasutamiseks on riik seadnud karmid piirangud ja raha saab kätte üksnes pikaajaliste maksetena pensionipõlve jooksul.

Lihtsus ei ole alati vooruseks

Kohustuslik kogumispension planeeriti lihtsakoeline – raha kogutakse pensionifondidesse ja väljamakseid teevad kindlustusandjad inimese eluaja jooksul. Lihtne ja loogiline. Paljudel juhtudel on süsteemi lihtsus küll vooruseks, kuid ajas tagasi vaadates peitub selles ka üks suuremaid Eesti kogumispensionite süsteemi karisid.

Nimelt piirati inimeste otsustusõigus üksnes valikuga, millist pensionifondi valida. Sisuliselt jäeti nad ilma võimalusest ise investeerimisotsuseid teha ja valida suurema hulga finantsinstrumentide seast. Kuigi otsuseks oleks enamasti olnud ilmselt raha suunamine mõnda investeerimisfondi, oleks see otsus olnud ikkagi inimese enda tehtud. Sellega oleks kaasnenud ka inimese suurem omanditunnetus otsusele, oluliselt elavam konkurents teenusepakkujate seas ja seeläbi usaldus kogu süsteemi suhtes tervikuna.

Kui probleemile 2011. aastal tähelepanu juhtisime, välistas kõrge riigiametnik kogumisfaasi avamise kategooriliselt. Võimul oleva koalitsiooni lubadustest on investeerimiskonto sissetoomine kusjuures üks vähestest mõistlikest pensionisüsteemi remondi ettepanekutest.

Ülereguleerimine kahjustas

Kuigi aastate jooksul on kogumispensionite regulatsioone korduvalt muudetud, on need olnud pigem kosmeetilised ning keskendunud investeerimispõhimõtetele ja tasumääradele. Paljudel juhtudel on regulatsioon toonud soovitule just vastupidise tulemuse.

Näiteks oli aktsiainvesteeringute osakaal pensionifondis lubatud aastani 2010 üksnes 50 protsenti ja kuni käesoleva aastani 75 protsendi ulatuses. Tööturule sisenejad suunas aga riik automaatselt konservatiivsetesse fondidesse, kus oodatav tootlus on konkurentsitult kõige väiksem.

Kuigi antud põhimõtet kritiseeris Maailmapank juba süsteemi loomise hetkest, muutis rahandusministeerium kõnealust põhimõtet alles sel aastal. Tulevaste pensionäride kaitsmiseks loodud, kuid soovitule vastupidiseid tulemusi ja tootlust allapoole surunud regulatsioonide näiteid võib tooma jäädagi. Ülereguleerimine ei anna kunagi head tulemust, vaid vähendab konkurentsi ja suurendab kulusid.

Regulatsioonid ja poliitiline risk

Regulatsioonidega seotult on kirgi tekitanud ka küsimus investeeringutest Eesti majandusse. Kuigi kogumispensionite peaeesmärk on teenida tulu pensionikogujatele, ei saa mööda vaadata ka selle seostest majanduse ja kapitalituru arendamisega. Kui Maailmapank töötas välja teise pensionisamba ideoloogia, oli selle tuum lihtne: tulevased pensionärid koguvad säästusid, mis investeeritakse majandusse tagasi, ja lõpptulemusena kasvab ühiskonna produktiivsus.

Paraku läks nii, et meie seadused seda lähenemist ei toetanud, sätestades liigsed piirangud väiksema likviidsusega instrumentidele ja investeeringute osakaalule portfellis, mille tõttu olid investeeringud kohalikku majandusse piiratud. Siinkohal peab vaid nõustuma Maailmapanga osutusega, et kogumispensionitega seotud poliitiline risk on maandatud vaid siis, kui see toetab majanduskasvu ja kapitaliturgude arengut.

See risk realiseerus esimest korda kümnekonna aasta eest, kui peatati riigipoolsed sissemaksed pensionisambasse. Täna ähvardab poliitiline risk realiseeruda lausa fataalselt. Kui avalikkus oleks tunnetanud pensionisamba suuremat tuge majandusele, oleks olnud oluliselt keerulisem ka valimiste eel populistlike loosungitega pensionisammast rünnata.

Lahendusele eelnegu analüüs

Kogumispensionite arengulugu on väga heaks õppetunniks igale organisatsioonile. Kui tervikvaade on puudulik, juhtimissüsteem lonkab ja arendamise asemel keskendutakse hädapäraste aukude lappimisele, kaasneb sellega stagnatsioon ja risk kokkuvarisemisele.

On selge, et lahendamata probleeme pensionisamba ümber on mitmeid, samuti võimalusi selle parandamiseks. Kuigi oponentidele ei meeldi seda tunnistada, näeksid tulevikus pensionärid ja ka riik kogumispensionite kaotamisel näguripäevi.

Tööd alustaval valitsusel soovitaks kogumispensionite reformimisel analüüsida ka tagajärgi, mida süsteemi liigne lammutamine endaga kaasa toob. Õppetunde, et enne otsustamist tasub ka mõelda, on Eestis niigi piisavalt.

 

Artikkel avaldati Postimees.ee portaalis 24. aprillil 2019.