Mart Jesse: Eesti murraks end pensionireformiga maailma rahandusajaloo rumaluste edetabeli tippu

Oleme pensionisüsteemiga jõudnud seisu, kus loosungid ja katteta lubadused helgest tulevikust on muutunud faktidest ja prognoosidest olulisemaks. Tegemist on faktijärgse poliitika väljendumisega sotsiaalkindlustuses - apelleeritakse avalikkuse emotsioonidele, keskendumata üksikasjadele. Väiteid kinnitatakse eelkõige kordamise teel, ignoreerides fakte.

Nii räägivad kogumispensionite süsteemi reformijad rahvastikuprotsesside ja tulevikus makstava pensioni suuruse asemel privileegidest nagu vabadus, võimalused, iseseisev vastutus oma tuleviku ees ja isegi pärisorjusest vabastamine. Kõlab hästi, kuid sooviks näha pikemaajalist mõjuanalüüsi ja ettepanekuid, kuidas hakatakse vananeva elanikkonna tingimustes tulevikus pensione maksma.

Kuigi asjatundjad peavad valitsuse käitumist pea üksmeelselt ohtlikuks, ei lase koalitsioon end heidutada ja jätkab jäärapäiselt reformi pealesurumist. Käitutakse tavapärasele risti vastupidiselt – alguses tehakse eelnõu ja seejärel mõjuanalüüs. Seega paraku valitsus enne tegutseb ja siis lubab mõelda.

Hea pensionisüsteemi tunnused

Hea pensionisüsteem annab tänasele ja homsele pensionärile teadmise, et talle on tagatud elu lõpuni piisav sissetulek. Teisisõnu, see on sotsiaalselt jätkusuutlik. Hea pensionisüsteem ei muuda ka riiki maksejõuetuks. Teisisõnu, on finantsiliselt jätkusuutlik. Seega peab silmas pidama mõlemat.

Nii tähendab liiga kiire pensionitõus, et riik satub majanduslikesse raskustesse. Ka vastupidi, keskendumine üksnes finantsilisele jätkusuutlikkusele toob kaasa liiga madalad pensionid, rahva rahulolematuse ning sellega kaasneva poliitilise ja majandusliku riski realiseerumise. Eesmärgid peavad olema tasakaalus - tänaste pensionäride õigused peavad olema tasakaalus järeltulevate põlvede õigusega elada riigis, mida valitsejad oma lühinägelike otsustega maksejõuetuks ei muuda.

Hea pensionisüstemini jõutakse üksnes siis, kui otsused langetatakse läbimõeldult, reaalseid rahvastikuprotsesse, võimalusi ja riske silmas pidades. Täna on teada, et rahvastik vananeb ja üha suureneva vanemaealiste arvu ülalpidamiseks napib tulevikus töökäsi. See on fakt. Elame kiiresti vananevas ühiskonnas, kus haigutab demograafiline auk. Rahvastiku taastootmiseks peaks sündide arv naise kohta olema üle kahe, kuid viimase 25 aasta jooksul on see olnud keskmiselt 1,5. Sündimata laste arvuna tähendab see ligikaudu 125 000 last.

Prognooside kohaselt langeb 40 aastaga tööealiste ja pensioniealiste suhe tänaselt 3,3-lt 1,5-ni, mis tähendab, et iga kolme tööealise elaniku kohta on meil kaks pensioniealist. Seda on liiga vähe, et pensionäridele mõistlikku ülalpidamist võimaldada ja riiklik pension ei hakka ületama tulevikus 20-25 protsenti keskmisest palgast. Seejuures ei mõjuta rahvastiku vananemine ainult pensioneid, vaid ka tervishoidu, kus alarahastus on probleemiks juba täna.  

Säästmisest pole pääsu

Kui vanaduspäevade tarbeks piisavaid sääste ei ole kogutud, ootab meid ees äärmiselt madal riiklik pension. Üheks lahenduseks on tõsta pensioniiga kõrgele nagu näiteks 75 või 80. Samas on ilmne, et enamiku inimeste tervis, haridus või kogemus ei vasta siis tööturu nõuetele. Alternatiiviks on tõsta maksukoormust või võtta pensionite maksmiseks laenu, kuid on selge, et sellega kaasneb varem või hiljem riigi maksejõuetus. Seega, soovides vähegi tagada riigi majanduslikku püsimajäämist, pole meil tuleviku tarbeks säästmisest pääsu. Siinjuures ei ole mingit vahet, kas seda tehakse läbi eraõiguslike või riigile kuuluvate pensionifondide. Oluline on üksnes see, et süsteem toimib ja on kohustuslik. Kohustuslik seetõttu, et tööturule sisenejad ei pea pensionisäästude kogumist veel vajalikuks ja hiljem jääb säästmiseks liiga vähe aega.  

Maksuraha jäägu pensionideks

Probleeme kohustusliku kogumispensioniga on Eestis küllalt, kuid neid saab lahendada. Süsteemi on küll parandatud, kuid muudatused on olnud liiga väiksed või tehtud liiga hilja. Viimastel aastatel on enamik Ida-Euroopa riike kogumispensionide süsteemi suuremal või vähemal määral remontinud, kuid ükski reform pole olnud nii veider kui Eesti oma. Kui näiteks rahalistes raskustes Ungari ja Poola riigistasid kogutud vahendid, siis defitsiidis riigieelarvega Eesti kavatseb pensioniraha lihtsalt laiali jagada. Sellise reformiga murraks Eesti end garanteeritult maailma rahandusajaloo rumaluste edetabeli tippu.

Meenutuseks, kohustuslikku kogumispensionisse maksab pensionikoguja ise 2 protsenti ja sotsiaalmaksu arvelt lisatakse sinna 4 protsenti palgast. Viimane on võetud ennekõike tänaste pensionäride arvelt, kes oma väiksema sissetuleku arvelt kindlustavad sisuliselt läbi kogumispensioni oma laste ja lapselaste vanaduspõlve. Tänane valitsus kavatseb aga sotsiaalmaksuseadusega üksnes pensioniks ja ravikindlustuseks ettenähtud raha lihtsalt laiali jagada. Nii oleks planeeritava reformi käigus võimalik tänasel pensionikogujal välja võtta ka sotsiaalmaksu arvelt laekunud raha ja kasutada seda milleks iganes. Õiglane oleks aga kogumispensionist loobumisel tagastada inimesele tema enda sissemaksutud osa 2 protsendi ulatuses ja kanda riigile tagasi 4 protsendi ulatuses sotsiaalmaksu arvelt laekunud vahendid. Üksnes sedasi oleks tagatud pensioniks ettenähtud maksuraha eesmärgipärane kasutamine.

Olgu ära märgitud, et kohustusliku kogumispensioni süsteemi kaotamise järgselt peab riik arvestama üha suureneva kohustusega pensionimakseteks tulevikus, seades sellega ohtu kogu majanduskeskkonna. Selle tulemusel alaneb ilmselt ka Eesti krediidireiting, mis väljendub meie kõigi, nii eraisikutele kui ettevõtetele, laenude kallinemises.

Lõhkumine ei ole lahendus

Planeeritav pensionireform puudutab mitte üksnes tänaseid töötajaid ja pensionäre, vaid mõjutab ka neid, kes ei ole veel sündinudki. Seetõttu sooviks, et vabadusest, helgest tulevikust ja lapsesõbralikust ühiskonnast rääkivad poliitikud võtaks korrakski hoo maha ja väljendaks end lisaks ilukõnele korraks ka numbrites. Otsuste puhul, mis mõjutavad kogu rahva ja riigi tulevikku, ei ole see palju tahetud.

 

Mart Jesse, Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees

Avaldatud täismahus Eesti Päevalehe arvamusportaalis 7. septembril 2019.

Lühendatud versioon avaldatud Eesti Päevalehe paberlehes 9. septembril 2019.