Lapsevanem, kiire elektritõukeratas on surmarelv

Lauri Potsepp
Eesti Liikluskindlustuse Fondi juhatuse liige

Kodukontoris töötades tundus, et näen silmanurgast pilve kiiresti taevasse kerkimas. Keeran pead ja näen kõnni- ja sõiduteel väga kiiresti liikuvat pilve – üle kümne erineva elektrilise kaherattalise sõiduvahendi. Juhtidel mustad kiivrid ja maskid näol. Mõni sõidab vaid tagarattal. Mõnel tõukerattal kaks inimest. Vahemaa üksteise vahel meeter või vähem. Tänaval liikuv auto jääb kihutavast pilvest kaugele maha. Lapsed kihutasid surmarelvadel mööda. Üks neist märkab mind aknal vaatamas ja teeb minu suunas üleolekut näitava käemärgi. Õnneks ei näe ma õnnetust, aga kuulen – õnnetus hüüab.

Varsti on läbi saamas esimene suvi, mil liikluskindlustus katab kõiki üksnes mootori jõul liikuvaid sõidukeid valmistajakiirusega üle 25 km/h või valmistajakiirusega üle 14 km/h ja massiga üle 25 kg. Liikluskindlustus ei puuduta vaid autosid. Liikluskindlustuse laienemine kätkeb endas mitmeid arutelu väärivaid kohti. Võtan lahata neist tõsiseima. 

Liikluses kohtab iga päev üle 25 km/h kihutavat elektritõukeratast juhtivaid lapsi. Samas peab selline liikumisvahend olema liiklusregistris mootorsõidukina registreeritud ja selle juhil peab olema vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Üldiselt ei tolereerita lapsi autoroolis, mõistetakse, et see on ohtlik. Reeglit tunnustatakse ja peetakse mõistlikuks. Sama vähe tohib ükskõikselt suhtuda sellesse, et laps juhib kiiret elektritõukeratast. See on oht lapsele endale ja kõikidele teistele liiklejatele.

Liikluskindlustuse laienemine tõi kaasa liiklusõnnetuses kannatanu ja kahju põhjustaja kaitse laienemise. Kannatanu – jalakäija, jalgrattur, elektritõukeratta kaasreisija, autoomanik – saab kindlustuselt kahjuhüvitise, kui õnnetus põhjustatakse sõidukiga, millele liikluskindlustus laienes. Liikluskindlustuse lepingu olemasolul ei pea õnnetuse põhjustaja tekkinud kahju ise kinni maksma. Lisaks kaasneb ka see, et saame toimunud õnnetustest teada ja selle teadmise läbi saame tekkinud kahjudest õppida.

Õnneks ei ole sel suvel elektritõukerattaga veel juhtunud ühtegi eriti traagilist õnnetust. On aga vähem traagilisi õnnetusi, mille muster on sageli sama nagu alltoodud näites.

Lapsevanemad kinkisid oma lapsele 12. sünnipäevaks elektritõukeratta. Sünnipäeva õhtul seadistasid isa ja poeg üheskoos uut mänguasja. Poest ostes oli sellel piirang – elektritõukeratas ei sõitnud kiiremini kui 25 km/h. Isa ja interneti abiga sai see piirang eemaldatud. Nüüd sai sünnipäevakingist potentsiaalne surmarelv – kiirus kuni 80 km/h. Küla kõige võimsam pill! Liiklusse minnes loeti lapsele sõnad peale – ära palun kihuta ja ole ettevaatlik. Lisaks oli korraliku kiivri kandmine lapsevanemate vankumatu nõue. Liikluskindlustus ei tulnud meelde. Kahjuks juba neli päeva hiljem oleks isa teinud kõik, et ajalugu tagasi keerata. Valvekaamera salvestuselt on näha, kuidas laps ligineb suurel kiirusel ristmikule ja kihutab „anna teed“ märgi alt läbi. Autojuhil ei ole midagi teha, pidurdamine ei hoia õnnetust ära. 

Sellest loost saab kirjutada, sest kõigevägevam hoidis teda sel korral – lapse vigastused ei olnud õnneks tõsised. Eesti Liikluskindlustuse Fond hüvitas lapse tekitatud kahju 6000 eurot auto remondikulu. Kuna kindlustust ei olnud, siis tuleb see summa lapsevanematel fondile tagasi maksta. See oli õppetund, mida on võimalik rahas kinni maksta. 

Ju oli see juhus, et sellest õnnetusest teadasaamise päeval nägin autoga koju sõites kõnniteel minust mööda kihutavat elektritõukeratturit. Ta peatus eemal oma kodu ees, lapse isa oli õues. Mõtlesin lapse isa tähelepanu juhtida ohtlikule olukorrale. Kahjuks me lapsevanemaga ühel meelel ei olnud. Tema leidis, et lapsed on alati erinevate sõiduvahenditega ringi kihutanud ning tema poeg on nii osav, et temaga ei juhtu midagi. Kui ma küsisin, mis saab, kui mõni teine laps jalutades või jalgrattaga sõites ette jääb, arvas raudmees, et igaüks peab ise vaatama, et ette ei jää. Minu oma kogukonnas elav inimene arvab, et tema laps võib teised ohtu panna, kihutades kõnniteel 50 km/h. Tundub uskumatu, aga vaadake ringi – kiired elektritõukerattad ümbritsevad meid igal pool.

Pea kõik sel suvel liikluskindlustuseta, aga kindlustuskohustusega elektritõukeratta õnnetused on sellised, kus sõiduvahendi suurim kiirus ületab 50 km/h ja juhiks on laps, kel pole sellise sõiduki juhtimise õigust. Õnnetusi ei ole liiga massiliselt, aga traagilise tagajärjega õnnetus juba hüüab, sest on kahjuks tulemas.

Lapsevanemad, kelle lapsel on elektritõukeratas – teie käes on võimalus traagiline õnnetus ära hoida! Praegu veel saab midagi teha, et me ei peaks küsima – miks keegi midagi ei teinud?! Lahendus ei ole selliste sõiduvahendite müügi piiramine, sest ümberseadistamise võimalus jääb. Lahendus ei ole politsei kontroll, sest see ei ole praktikas võimalik. Ainult lapsevanemad saavad oma lapse sõiduriista üle vaadata – kui see liigub kiiremini kui 25 km/h, siis tohib seda kasutada vaid juhul, kui see on mootorsõidukina registreeritud ja lapsel on juhiluba. Kuna tavaliselt neid registreerida ei saa, sest nad ei vasta tehnonõuetele, siis tuleb leppida sellega, et surmarelvad jäävad kuuri nurka vaikima. 

September on varsti käes ja koolide hoovides on jälle erinevad laste liikumisvahendid. Rõõm on seal näha jalgrattaid, aga ka nõuetele vastavaid mootoriga sõidukeid. Paraku on nende hulgas ka neid, millega laps ei tohi liigelda. Võiks olla koolitund, kus lapsed õpivad aru saama, miks osad sõiduvahendid ei ole juhtimisõiguseta lubatud ja osad on. Iga kool saab aidata kaasa traagilise õnnetuse ennetamisele.

Üle 25 km/h liikuv elektritõukeratas on lapse käes surmarelv. Lapsevanemad, kaitske oma lapsi! Liikluskindlustus hüvitab kahju rahas. Kahjuks on olukordi, kus ükspuha kui suur rahasumma on olematult väike võrreldes kaotuse ja valuga.